Haapsalu ja Iloni Imedemaa

Haapsalus oli väga ilus. Pisike kuurortlinn, natuke Kuressaare ja natuke Pärnu moodi. Armsad majad, puitpitsiga, mis mu emale nii väga meeldib. Arhitektuur on seal lihtsalt nii omanäoline.

Enne Haapsallu suundumist jalutasime ka Pärnu peal ja piilusime parasjagu ülespandavaid telklinnakuid - Weekend Festival ei olnud siis veel alanud. Pealava oli juba püsti, väga võimas kusjuures. Peab ütlema, et see festival kõlab päris hästi. Pisikesed telgid ja äsja ülespandud kämpingud, kõik värvilised nagu päkapikumajad, mõjusid päris kutsuvalt.

Me olime sel reisil väga tšillid. Isegi mina ei muutunud närviliseks, vaid lihtsalt lasin ajal joosta ega kiirustanud mitte kuhugi. Haapsallu jõudsime näiteks alles õhtul kella kuue paiku ja mul oli jumala suva. Jahta hostel, kus me peatusime, oli täitsa viisakas. Panime oma asjad ära, jalutasime sadamas ja piilusime purjekaid ning suundusime linna peale sööma.

Taksi pubis me sees ei käinud, aga see nimi oli lihtsalt nii naljakas

Tahtsime õhtul ka kuhugi välja minna, aga tegime empiiriliste vaatluste teel kindlaks, et kolmapäeval läheb Haapsalus kõik kell kümme kinni, ja suundusime tagasi oma hostelisse, kus karavanis Eesti mängu ja jatzyt mängisime.

Teisel hommikul painasin Liisu, et me ujuma läheksime, sest ujumiskoht oli meie hostelile nagunii päris lähedal. Liis oli nõus vähemalt minuga kaasa kõndima. Kusjuures vesi oli väga hea ja soe, kõige soojem, milles ma sel suvel olen ujunud, ja läks väga kiiresti sügavaks. Seal oleks ka üksi saanud väga edukalt suplemas käia, sest oma asjadel sai hästi silma peal hoida - kaelani vees, oled veepiirist ainult kolm-neli meetrit eemal.

Läksime Iloni Imedemaale, Ilon Wiklandile pühendatud muuseumi. Astrid Lindgreni raamatud ja ühtlasi ka nende illustratsioonid on olnud osa kõigi meie lapsepõlvest. Ma armastasin neid väga ja armastan siiamaani, sellepärast oli ka see muuseum päris huvitav.

Sinna oli illustratsioonide vahele seatud ka telekaekraan, kus näidati Ilonit ennast oma lugu jutustamas. Tugeva rootsi aktsendiga, sest seal on ta kogu oma täiskasvanuelu elanud. Ta rääkis, kuidas ta neljateistaastase tüdrukuna sõjapõgenikuna Rootsi sattus, kuidas nad kolm päeva tormisel merel õõtsusid ja lõpuks Rootsi jõudes surmani kergenduses olid.

"Punane Rist ootas meid ja andis meile vorstivõileibu ja kakaod... Need vorstivõileivad olid parim asi, mis ma oma elus olen söönud," tunnistas Ilon. 

See tegi mind mõtlikuks. Kõik, mida Rootsi on aegade jooksul sinna saabunud eestlaste jaoks teinud, on hindamatu. Ja suuremal enamusel meie üldsusest on praegu jultumust reageerida pagulasteemale nii, nagu nad reageerivad? Milline silmakirjalikkus.

Mis võimalused Rootsi on oma sisserändajatele andnud - kas see on ikka põrgu ja korralagedus, mis seal nüüd sellepärast valitseb? Ma arvan, et nad võiksid päris rahul olla, et said Lindgreni raamatutele sellise kunstniku. 

Sarnane lugu oli kirjas "Minu Stockholmi" raamatus, mille autor ei osanud Rootsi jõudes ainsatki rootsikeelset sõna, oli igati abitu ja kultuurišokis. Talle anti Rootsi riigi poolt tasuta elamispind ja maksti kinni keelekursused... Mõned aastad hiljem avas ta ühe teise eestlannaga kahasse Stockholmis kooli, mida siiamaani peab. Ma arvan, et päris väärt investeering, mis?

Tötskääbused...misjaoks ta niimoodi teeb??

Igatahes, Haapsalus käisime veel piiskopilinnuses ja oligi aeg tagasi suunduda. Me ei teinud Pärnust läbi sõites isegi peatust, sest seal käis selline möll. Tankisime vaid end vahepeal bensiinijaamas kohvi ja jäätisega ja panime edasi. (See tähendab, mina magasin karavani tagaosas teki all magusat und. Sellest hoolimata olin Viljandisse pärale jõudes tusane ja väsinud...)

 

Piiskopilinnuse vaatetornis

Vallatud Vestid, ja nad olid tõesti vallatud

Helen ja mina käisime Viljandi lauluväljakul eile Vallatute Vestide Vallatut Vesterni kuulamas. Peamiseks tõmbenumbriks sinna minekul oli minu jaoks olnud hoopis soojendusesineja staatuses Karl-Erik Taukar. Taukaris on midagi väga külgetõmbavat. Esiteks oskab ta hästi laulda ja tal on tõepoolest külgehakkavad laulud, teiseks on tal sarmi ja kolmandaks tundub ta isegi tark, nagu ma tähele panin, kui teda mingis telemängus osalemas nägin.

Esiteks läksid lava ette kõik kontserdil olnud lapsed ja nende emad. Ja meie Heleniga. Me ei suutnud kontserti vaadata istudes. Taukar püüdis kõigest väest inimesi lava ette meelitada, ja kui see tal ei õnnestunud, siis neid kaasa laulma meelitada. See ei õnnestunud samuti. 

Minu isiklikult tõmbas ta väga käima. Ja pika kava tegi ta ka, lausa terve tunni. Ma olin arvestanud, et kogu show on max poolteist tundi, aga kui Taukar juba tunni enda alla oli võtnud, sain aru, et oodata on hoopis rohkemat. 

Nii kui Tanel Padar, Ott Lepland ja Jalmar Vabarna ette marssisid, läksid ka inimesed käima. Tanel Padar oli oma tuntud headuses. Temas on samuti väga palju karismat. Oti sarmis ma nii veendunud ei ole, Ott on minu jaoks lihtsalt okei, kuigi tal on mõned päris head laulud. Jalmar Vabarnast tahaksin ma kohe eraldi rääkida. Ta mitte ainult ei jätnud mind külmaks, ta käis ka päris aktiivselt närvidele. Kogu aeg tahtis ta jutustada mingeid totakaid külalugusid ja viskas mittenaljakat nalja. Mind ausalt ei huvita mingi Kalju ja tema poeg, kes kuskil sõnnikut kasvatavad. Ma isegi ei mäleta, kas see sõnnikulugu ka kuhugi välja jõudis, aga minu meelest ei jõudnud. Ta lihtsalt heietas ja heietas mingis setu ülemsootskast, mis on küll asi, mis mitte kedagi huvitada ei saa. Ma seisin ja haigutasin ja ootasin, millal nad jälle laulmise juurde jõuavad.

Samas eks Vabarna pidi sellesse etteastesse tooma oma folgi-poolt. Padar esindas rokki ja Lepland poppi. See, et mind pärimusmuusika ja kantri üldse ei tõmba, on rohkem minu probleem. Aga enamusega etteastest jäin ma väga rahule. Umbes-täpselt kontserdi lõpuks tõmbasid Vestid, eriti Padar rahva lava ette kaasa hüppama ja kaasa laulma ning tegid ka lisaloo.

Peale kontserdi lõppu läksime Heleniga pubisse istuma ja ootasime, et äkki tulevad staarid ka sinna, sest miks mitte. Kui seda ei juhtunud, läksime välja linna peale ja tegime sihitult paar tiiru. Me oleme küll stalkerid, aga selles päris kobad. Nojah, järgmine kord läheb paremini. 

Praegu olen aga superhüper heas tujus, sest mind ootab päris korralik hulk vabu päevi ja homme sõidame perega Haapsallu. Lisaks tellisin ühel õhtul endale paar uut raamatut, mille kohta sain täna sõnumi, et nad mind pakiautomaadis ootavad. See on lihtsalt täiuslik, saan nad hommikul välja tuua ja bussi peal lugeda. Üks on Lena Dunhami raamat (nimi ei tule hetkel meelde, aga ma olin väga elevil, kui kuulsin, et ta on raamatu kirjutanud, ja pidin selle kohe tellima) ja teine Sheryl Sandbergi "Lean in". Jei!

Valge nagu lumi, must nagu eebenipuu

Nii ilus oli praegu öösel koju jalutada. Täna oli nii soe päev ning ööselgi oli veel soe, ainult lõhnas vihma järele. Ja tööl oli igavesti tore päev. Käisin oma töökaaslasele närvidele, nagu ma hästi oskan. Ükspäev oli tal nimelt meist teistest erinevalt seljas valge särk. Ja jalas mustad püksid. 

"Valge nagu lumi, must nagu eebenipuu," ütlesin ma unistavalt ja hakkasin teda Lumivalgekeseks kutsuma. Teine töökaaslane hakkas kampa ning ülejäänud päeva pildusime fraase nagu: "Milline ebamaiselt valge nahk", "Vaata, kuidas printsess lauda minnes oma põllega lehvitab" ja "Mis on su klaari jume saladus, Lumehelbeke?"

Lumivalgeke, kes juhtumisi on mees, ainult vangutas pead ja lasi meil rääkida, nagu ta alati teeb. 

Nüüd, kui ma natuke järele mõtlen, siis võivad sellised kõrgelt ebamaised teemad mul tulla Anderseni muinasjuttude lugemisest.

Ja üleeile õhtul, kui me teadsime, et Helbeke on järgmisel hommikul tööl, joonistasime talle kolmekesi plakati, kus peal Lumivalgeke. Mina värvisin püksid hästi mustaks ja teised kaks kirjutasid kumbki luuletuse. Ma oleksin tahtnud näha, mis näo printsess hommikul tegi, kui talle selline asi letil vastu vaatas.

Täna oli tal julgust panna selga must särk ja olla üleni mustas (lihtsatest asjadest nagu töövorm on printsess ilmselt üle).

"Milline stiil!" olin ma vaimustuses. "Milline galantsus! Mis su uus hüüdnimi peaks olema?"

"Must prints," pakkus ta ise välja.

Tunne kodulinna

Lugesin Ekspressi, kus oli mainitud, et Viljandis Kondase Keskuses võib näha uut näitust August Künnapult. Mul polnud aimugi, kes on August Künnapu, aga asi pole selles. Mulle tuli hoopis ette, et Kondase Keskuses võib kunsti näha. Mööda olin ma sellest hoonest küll kordi ja kordi kõndinud, aga mitte kunagi sisse läinud. Ma arvasin millegipärast, et seal õpetatakse lastele maalimist ja plastiliinist kujukeste tegemist, või midagi seesugust.

Ekspressist pead sa leidma tõde.

Seadsin siis sammud Kondase Keskuse poole, enne kui see kinni pidi pandama. Ühtlasi sain välja uuritud, miks Viljandis mitmes kohas suured maasikakujud maas on - just nimelt kunstnik Paul Kondase loomingus esinevate maasikate tõttu. Jälle millegi võrra targemaks saanud... 

Ma kopeerin keskuse kodulehelt seal praegu esitletavad näitused:

• August Künnapu realistlikud unistused maalides
• Hanneriina Moisseineni heli- ja koomiksinäitus
• Lars Wintheri Põhjamaade meeleolud
• Mika Vesalahti autoportreed

 

Ja püsivalt on vist kogu aeg võimalik näha Kondase loomingut. Ma alustan siis sellest. Päris kena oli. Kondas esindab naivistlikku kunsti, millest ma varem suurt pole teadnud. Aga ausalt, kõlbab vaadata küll. 

 

Kondas - Taara tammikus

Oot, kas ma just ütlesin, et ei ole naivismiga kokku puutunud? Aga Navitrolla? Mu suur lemmik Navitrolla... Ma vist ei ole pead vaevanud, mis stiili ta esindab.

August Künnapu näitus oli ka okei, aga mu lemmikuks täna osutus hoopis taanlane Lars Winther. Vot temal on huvitav lähenemine. Enamikel töödel oli must taust, ja palju pisikesi värvilisi inimesi ning kujundeid. Kõik on joonistatud eri nurga alt, muudkui käänuta pead, et ühte maali ära vaadata. Ma ei ole midagi säärast enne näinud, aga oli mokkamööda küll. Sügavalt originaalne.

Soe suvine vihm

Nii palju, kui ma täna ka väljas ei käinud, pidin pidevalt põiklema vihma eest. Kord teda sadas, siis jäi järgi, siis läks palavaks, siis uuesti pilve, mis oli hea, sest see andis mulle hoiatuse kodu poole spurtima hakata. Pärast aga sadas juba täiesti selgest taevast ning mäge mööda voolasid rõõmsalt alla pisikesed ojakesed.

Aga laulis mulle Marilyn Manson.

I don't know if I can open up
I've been opened enough
I don't know if I can open up
I'm not a birthday present

...

I'm feeling stoned and alone like a heretic
And I'm ready to meet my maker...

"Sipelgamees" - kummaline valik, aga mitte kõige halvem

Järjekordselt kinonälg, järjekordselt vaja midagi valida. Õudukaid nagu väga ei taha - mitte kartmise, vaid madala IMDb hinde pärast (Samal põhjusel jäi vaatamata ka "Pikslid". Kuigi endale nagunii antud lubadus, et kinos enam ühtegi Adam Sandlerit sisaldavat filmi ei vaata. Säästab närvirakke).

Nii jäi sõelale "Sipelgamees". Selle treilerit nähes olin ükskord enne naernud ja märkinud, kui ajuvaba idee. Sipelgas-superkangelane, mida veel? Ja ma nagunii vihkan superkangelaste-filme ning ei suhestu kogu selle subkultuuriga üldse.

Kaalukausiks sai  Sipelgameest kehastanud Paul Rudd. Ta on lihtsalt selline mõnusake. Natuke nohiklik, natuke äge. Kohe tuleb meelde ta soeng "Ankrumehes". Ning filmis "See on 40" oli ta ka päris hea.

Ja nagu tuleb välja, võib ta ka superkangelast mängida. Natuke ebatõenäolist, aga see on ka filmi sisse kirjutatud. Ta pidigi selline natuke äpu olema. Kuigi ta oli murdvaras, kes filmi algul ühte majja sisse murdis. Siis oli ta küll päris osav ega näinud mustas ka mitte kõige halvem välja.

 

Kas panna Sipelgamehe ülikond selga või mitte? (Spoiler alert: paneb küll)

Michael Douglas Sipelgamehe taga olnud teadlase rollis oli ka võrratu. 

Ja naerda sai päris palju. Ma olin enne lugenud kriitikat, et liiga palju huumorit, aga minu jaoks oli täpselt parasjagu.

Maal järve ääres

Käisin Tiina juures külas ning veetsin tema ja ta lapsega kaks päeva. Tore oli, olin täiesti teisel lainel. Mängisime aias sulgpalli, kusjuures laps püüdis ka kogu aeg aidata, käisime Saadjärve ääres ja läksime isegi ujuma. Vesi oli küllalt külm, aga juba sees olles hakkas mõnus, nagu alati juhtub. Rannas oli veel inimesi, kes meie vette minnes ka ujuma läksid, sest eeskuju nakatab.

Õhtul, kui last magama panime, jäin jälle peaaegu ise tuttu. Mingeid poolunesid nägin küll, enne kui Tiina märku andis, et laps magab ja võime voodist ära minna. Tiina lihtsalt luges unejuttu nii rahustava ja vaikse häälega, et see lausa uinutas.

Ise hakkasime õhtul Mariliga skaipima ja jagasime totraid Harry Potteri teemalisi gife. Snape'i omad olid parimad. Pärast tekkis tuju mingit õudukat vaadata, valisime "Annabelle'i". Peamiselt sellepärast, et see ei tundunud liiga õudne. Teema oli ühes kurjast vaimust seestatud nukus, kes hakkas oma perekonda kiusama. Noh, püüdis pidevalt neid ja nende väikest last ära tappa, tavaline asi. Neil läks aega, kuni nad aru said, et asi oli nukus, ja siis nad proovisid teda ära visata, aga ta tuli ikka tagasi. Üllatus!

Tegelikult oligi film pigem naljakas kui õudne. See nukk oli lihtsalt liiga kreisi näoga, iga kord hakkasin naerma, kui teda näidati. Nojah, paar õudset kohta oli ka, näiteks siis, kui pereema läks alla keldrisse ja keldris igasugu õudused hakkasid juhtuma. Ta püüdis põgeneda, aga iga kord, kui liftiuksed avanesid, oli ta jälle seal keldris. Vot see oli natuke kriipi.

Kui me magama hakkasime sättima, tõstis Tiina lambist mu näo ette ühe nuku. Mingi oma vana mänguasja. Ma karjatasin. 

"Sae pekki, Tiina! Miks sa nii tegid?"

Tiina irvitas ja püüdis nukku minuga samasse tuppa, teise voodi peale asetada.

"See nukk ei jää siia!" teatasin ma hüsteeriliselt. Nii palju siis sellest, et ei karda...

Siis magasin ülejäänud öö raskelt nagu kott. Lausa ei mäleta, et oleks kunagi külas nii hästi maganud. 

Teisel päeval sõime lapsega aias telgis herneid - mulle tuli meelde, kuidas sai ise lapsena aiamaal värskeid hernekaunu jahitud ja neid pisikesi magusaid herneteri söödud - ja käisime ratastega sõitmas. Siis sõitsime kõik koos Tartu, käisime aasia toitu söömas ja kellegi tungival nõudmisel kesklinna mänguväljakul. Mängisime ka turisti ning tšekkasime üle Jaani kiriku.

Kui ma Viljandisse jõudsin, olin täiesti läbi. Polnud ime, et laps õhtuks ära väsis, ma ise olin ka kutupiilu.

Ja sellepärast ongi Muse parim live-bänd

Sõitsin bussis Tartust Viljandi ja kuulasin Youtube'ist muusikat. Maroon 5 olen jälle tihedamalt nautima hakanud. See tuletab mulle mu teismeliseiga meelde. Jah, nad on raadiopop, aga selline korralik pop. Uhkelt mainstream ja hästi produtseeritud, kuulatav ja tantsitav. "Animals" näiteks on väga hea lugu.

Siis aga sattusin ühele Muse'i live-esinemisele. Nad on valitud maailma parimaks live-bändiks ning seda salvestist kuuldes ma absoluutselt ei imestanud ka. Kahjuks pole mul endal olnud õnnelikku juhust Muse'i kontserdil kuulda, aga see on mu nimekirjas: asjad, mis tuleks kindlasti ära teha.

Tegu on mu suurima lemmikuga bändilt: "Undisclosed Desires".

Matt Bellamy hääl on ka otse lauldes sume ja sügav, isegi kui ta samal ajal ringi jalutab ja fännidele käteplakse jagab.

Vaimustav...

Nalja peab ka saama

Valasin kahele mehele lauas õlut. Üks tellis juurde: "Palun väike õunamahl. Roosa kõrrega."

"Kas lapsele ka midagi?" küsisin ma.

"See ongi lapsele..." alustas mees, enne kui ta sõber irvitama jõudis hakata. 

"Well played!" ütles sõber ja ma läksin muiates lauast minema. 

Pärast püüdsid nad mulle tagasi teha.

"Siin õunamahlas polnud üldse viina," kurtis mees. "Laps hakkas nutma."

Teises lauas jõuti nimesilte lugeda ja märgata, et meil töötab praegu kaks Anne-Maid.

"Kas teil peavad kõik Anne-Maid olema?"

"Meil on see nõudmiseks, et üldse siia tööle saada," vastasin ma. "See meesteenindaja, tema on ka tegelikult Anne-Mai."

Tüngadest aga nii palju, et üks tüdruk kurtis, et tal üks pluusinööp kadunud.

"Saabki rohkem tippi," ütles Nati.

Ma lõin sekka: "Mäletad seda korda, kui sa üldse ilma pluusita tööl olid? Kakssada eurot tippi."

"Kakssada nelikümmend isegi," ütles Nati.

Tüdrukul jäi suu lahti: "Päriselt olid ilma pluusita tööl?"

Ja niimoodi tekivadki kuulujutud.

Täna algab Viljandi Folk, aga mina sõidan hoopis minema, Tiina juurde. YOLO.

Mul on täna suur rõõm minna tööle alles kella 12ks. Lippasin hommikul poodi, et värske Ekspress võtta ja seda kohvi ning hommikuprogrammi juurde nautida. Põrkasin kokku töökaaslasega, kes oli enne tööle minekut Õhtulehte ostmas. Milline uudishimulik seltskond meil seal tegutseb. 

Töökaaslane vaatas mu kiire hommikuse shopingu kassalindil üle ja märkis, et nii palju toitu on. 

"Ja vaip," lisasin ma, sest olin kaasa haaranud ka pisikese, 1.69 maksva vaiba, mille riiulilt leidsin. "Mul oli hädasti hommikul vaipa vaja." 

Parajasti siis, kui Ekspressi lahti lõin, hakkasid Sky Plusi tegelased stuudios Ekspressi kajastama. See mõjus natuke häirivalt, jõuda lehte keerates kogu aeg teemani, millest nad just rääkisid. Lehes oli pikk artikkel pagulaspoliitikast ja sellega seotud julgeolekuriskidest. Huvitav, aga pigem negatiivses võtmes kirjutatud.

Üldiselt olen õnnelik, sest ostsin eile hommikul endale oktoobrikuuks piletid Madridi, Helenit külastama. Lõpuks. Ma olen juba aastaid tahtnud minna ja lubanud minna, nüüd lõpuks saab see tehtud. Samuti hankisin just pileti ühele kontserdile Viljandi lauluväljakul, kuhu Heleniga augustis läheme.

Ning perega teeme järgmise kuu algul ühe kiire reisikese Haapsallu!