Et sulab alati esimene lumi, alati... ümisen juba teist päeva. Sest eile tuli maha selle aasta esimene lumi.
Olime Kauriga juba vannis käinud ja ma läksin ta akent avama ning kardinat ette tõmbama, kui nägin tantsivaid lumehelbeid akna taga.
"Kaur, tule vaata! Lund sajab!"
Kaur tuli ja vaatas, vaatas kaua-kaua ja sosistas: "Nii ilus... Lumehelves tantsib."
Et esimene lumi on midagi tõesti erilist, eriti kui oled kolmeaastane, ei kiirustanud ma teda voodisse. Läksin heitsin ise tema voodisse pikali ning ootasin, millal ta isu täis uudistab.
"Nad olid nagu tähekesed," kirjeldas Kaur lumehelbeid, kui lõpuks voodisse ronis.
Hommikul läks Kaur juba pool kaheksa terrassile lumega mängima. Ma olen nii tänulik meie aia eest. Meie turvalise, lukustatava aia eest, mis sisaldab nii palju põnevat, ja kuhu lapsed saavad laupäeva hommikul kell pool kaheksa lumme mängima minna, ilma et vanematel oleks vaja samuti pool kaheksa õues olla. Meie saime Kauri jälgida soojast toast ja teadsime, et ta sealt aiast mitte kuhugi kaduda ei saa.
Mul on teine nädalavahetus üle pika aja, kus ma pole ühtegi päeva tööl käinud, ja see on mõnus. Pagana hea on ikka korralikult puhata terve nädalavahetuse, ja veeta perega aega. Mehe vanem poeg on ka meie juures ning hommikul peksime temagi vara üles, et minna kõik koos ujuma. Poeg teeb lube ja mees paneb teda igal võimalusel rooli taha, nii et Jüri ujulasse läksime kahe autoga. Mees pojaga ees, mina lococitodega järel. See teenib kahte eesmärki: harjutada pole vaja mitte ainult pojal lubade saamiseks, vaid ka minul, et ma päriselt oskaks ja julgeks uutes kohtades sõita. Ma pigem ei julge ja alati eelistan seda mitte teha. Seega sellised sundolukorrad on mulle ainult hea, kus mees mu poolvägisi rooli paneb.
Jumala õigel ajal, oktoobris, sai mul ära tehtud ka lõppastmekoolitus (mis on põhimõtteliselt lihtsalt libedasõidu harjutusrada), sest teed olid libedad ja ettearvamatud, päike sõitis kiirtega otse näkku, esiklaas oli vahepeal pea läbinähtamatu ning mul närv suht püsti. Ühe koha peal paigalt võttes oli tee nii libe, et auto ei tahtnud talverehvidele vaatamata paigast liikuda.
Ujulas oli aga max tore. Pole toredamat viisi nädalavahetust alustada kui ujuda, eriti terve perega. Peale ujumist läksime Ikeasse sööma, mis on meil lausa kergelt traditsiooniks kujunenud. Kaur luges mulle autos ette, mida kõike tema Ikeas süüa kavatseb.
"Emme, ütle nüüd sina, mida ma süüa kavatsen," kontrollis ta. Naljakas, kas ta tõesti tahtis teada, kui hästi ma kuulasin? Õnneks ma kuulasin ja oskasin kohe üles lugeda, et ta soovib hapukurki, tavalist kurki, porgandit, rohelist salatit, lihapalli ja friikaid. Iti nõustus selle söögisedeliga sajaprotsendiliselt.
Kõik viiekesi einestada ja juttu ajada oli nii sulnis. Ütlesin mehe pojale, et maksimaalselt tore, et ta nüüd rohkem meie juures käib ja me kogu perega koos aega veeta saame.
Nüüd oleme tagasi kodus, mul on ees must tee piimaga, klõbistan siin ja kohe hakkan oma sõnaliikide määramise tööd tegema. Esimene projekt on kohe tehtud ja mulle nii meeldib.
Tibutillud magavad ning akna taga vaheldumisi kas sirab päike või tõmbab pilve, et saaks sadada mõned mõtlikud lumehelbed.
Ahjaa, kui olime Ikeas eine lõpetanud ja restoranist lifti astunud, küsis Kaur: "Kas me midagi sööme ka?"
All enne väljapääsu pakuti glögi maitsta. Me ära ei öelnud ja mekkisime kõik. Kaur võttis oma pisikese papptopsikese, toetus oma pisikesele Ikea kärule ja rüüpas mõtlikult minutit paar, blokeerides degusteerimislauda kõigile teistele. Tema näol oli härrasmehe ilme, kes naudib parimat vana viskit.
"See täitsa meeldis mulle," kirjeldas ta pärast autos. "See oli natuke terav."
Oskab hinnata maitsenüanssegi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar