Mul olid nüüd esimest korda uuesti päevad peale pikka-pikka vahet enne Itit ootama jäämist. Minu jaoks oli see kuidagi märgiline ja ma juba mitu aega ootasin, et huvitav, kaua seekord läheb. See on hästi erinev iga naise ja iga rasedusjärgse perioodi puhul. Peale Kauri sündi hakkasid mul päevad kuus kuud hiljem, peale Iti sündi 11 kuud hiljem. Kui mõelda, on see tegelikult päris vägev: mu keha isegi ei oleks mul lasknud enne rasestuda, kui ma ka oleks seda soovinud. Mu keha viimased 11 kuud lihtsalt ei ovuleerinud, sest meil ei olnud uue raseduse jaoks jõudu ega ressursse. Lahe, kuidas loodus on nii seadnud.
Nähtavasti on see looduse poolt nii seatud, et päevade taasalgus on seoses olemasoleva beebi öise toitmisega. Kui beebi saab öösel rinda, siis emal pigem veel ei taastu ovulatsioon (muidugi on ka erandeid). Sest keha saab aru, et beebi on veel liiga väike.
Mul oli kuidagi hea meel või tuttavlik tunne nüüd siis uuesti päevi läbi elada.
Iti on täna veel viimast päeva tita - homme on ta esimene sünnipäev ja siis võib teda kutsuda juba väikelapseks! Panin tänasega rinnaga toitmise poe täitsa kinni. Seletasin Itile endale ka, et täna varahommikul sai ta viimast korda rinda ja edaspidi on tahke toidu laps ja pudelipiimalaps. Kui ma tavaliselt Itit rinnal hoides kuulan kõrvaklappidest Youtube'i videosid, siis seekord olin sada protsenti kohal ja vaatasin hämaras oma pisikest nosivat Itilast. Kui midagi juhtub viimast korda, siis tuleb seda hoolikalt kogeda ja meelde jätta.
Päris kummaline on siis, kui mu keha on üle aastate jälle ainult minu oma! Mu süsteem on küll selle väga ära teeninud. Puhkamise ja taastumise ja kõigi ressursside ainult minu jaoks hoidmise.
See küll ei tähenda, et meie majas tervikuna oleks rinnaga toitmine lõppenud. Kaur käis hommikul ringi, roosa kaisujänku risti süles, ja seletas: "Rinda." Vahepeal vahetas poolt ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar