Ülimalt kaunis november on. Elu käib mõnusas rütmis, kus ma hommikuti tahan tööle minna ja õhtul tagasi tulla ning tibud lasteaiast koju tuua. Hommikuti jätan pere hommikusööki sööma ja lähen bussile. Jalutan läbi Tallinna ilusate sügisteste tänavate tööle, naudin Hariduse tänava kaunist arhitektuuri ja sooja sügisilma. Haruldaselt soojad kuud on olnud. Tööl alustan koristamisest, teen endale tassi kohvi ja hakkan tegutsema.
Ja päeval kella kahe paiku hakkan alati lapsi igatsema. Siis polegi enam palju jäänud, sest poole nelja paiku saab mul kaheksa tundi töötatud, ütlen aidaa ja jooksen Kiili bussile. Milline privileeg, lõpetada tööpäev kell pool neli ja pühendada oma õhtused tunnid perele ning iseendale.
Sel kolmapäeval oli lasteaias suur mardilaat ning ma lõpetasin tööl juba kell kolm, et õigel ajal laadale jõuda. Kui tore, et mul on võimalus seda teha ja oma laste jaoks olemas olla.
Kaur alati veidi tõreleb minuga, kui talle järele jõuan, et ta tahtis kauem õues teiste lastega mängida. Ma jõuan poole viie paiku, mis pole üldsegi liiga vara, aga nemad on hakanud aina hiljem ise õue minema. Sellest hiljem ma ikka lastele järgi ei lähe, muidu ei jää meile õhtul üldse koos pereaega.
Itit aga armastavad tema õpetajad palavalt. Ka erinevad asendusõpetajad käivad mulle rääkimas, kui tore, vahva ja iseseisev on Iti. Paneb end ise riidesse, aitab juba ka teisi lapsi riietumisel, laulab muusikatundides kaasa ja on üldse igapidi hakkaja. Iti on lasteaias ka suur lobiseja ja tegutseja ning räägib oma sõpradest suure elevusega koduski. Eile, kui Kauriga Iti rühma jõudsime, jooksis Iti meile kiljudes vastu ning tegi Kaurile kalli. Kui Kaur ta lahti laskis, võttis Iti järgmiseks sülelusse ühe sõbranna, kes juhtus kõrval seisma. See laps on üleni armastust täis.
Aga nüüd ma lähen püüan alustada ühe lisatöö projektiga, mille sain.
