Rahaboss puhkusel

Mul on puhkus! Kui imeline küll võib elu olla. Puhkus juhtus täitsa ootamatult. Tahtsin võtta välja neli puhkusepäeva järgmisel nädalal, otse enne Suurt Reedet. Töökoha raamatupidaja aga märkis, et võiks pikem puhkus olla. Selgus, et mul on eelmisest aastastki veel puhkusejääki, ja teate, mina pole puhkusejäägi usku. Ma olen puhkuse ärakasutamise usku. Mulle nii meeldib minna igal hommikul tööle, panna põlema tuled meie avara töökoja kõrgetes lagedes, printida välja värsked tellimused ja vuristada endale päeva esimene latte-kohv. Aga samal ajal ma tundsin, et mul oleks täiega vaja puhkust. Pikk talv on üle elatud ning keha tahab natuke puhata ja mängida. Küsisin ülemuselt. et aga ma võtaks siis kohe kaheksa päeva välja ja kohe sellest neljapäevast, kui sobib - ja sobis!

Neljapäev ehk täna on eriti hea puhkuse esimeseks päevaks, sest esiteks on täna Iti sünnipäev ja teiseks oli mul täna poole päeva peale pikk kahetunnine massaažiaeg pandud. Niimoodi ei pea ma töötunde ringi mängima ja saan muretult massaaži mindud. Heh, olen ma ka suller: alailma on mul tööajale sätitud kas juuksur, maniküür, hambaarst või massaaž. Mis teha, kui kõik teenusepakkujad tahavad oma teenust osutada justnimelt tavatööajal, mitte õhtutunnil.

Itikene ärkas täna hommikul napilt peale viit. All ootasid teda minu maalitud suur plakat "ITI 3", issi hangitud heeliumõhupall ning kingitused. Kingitused olid Iti meelest okeid, aga kõige suurem staar oli mõlema lapse jaoks heeliumõhupall. Issi oli valinud hiigelsuure ükssarvikukujulise palli, mis on reaalselt sama suur kui Iti. Ma näen ette, et sellega lõbutsevad lapsed veel päevi, kui mitte nädalaid.

Kaur sättis Iti koogile ise küünlad ning aitas hoolitsevalt lahti teha kingitused. Ma olin Itile pikalt planeerinud osta nukku. Praegu on meil ainult paar kaltsukast ostetud beebinukku ja ma mõtlesin, et Iti kui sündinud hilpharakas naudiks väga sellist tüdruknukku, millel saaks riideid vahetada ja soenguid teha. Mõtlesin, et riideid võiks me nukule koos õmmelda, issi vanadest särkidest. Oleks täiega lahe koostegevus ja no Iti tõesti jumaldab riideid ja riiete vahetamist.

Nukku valisin hoolega. Teadsin, millist suurust ma tahan, ja kvaliteet pidi hea olema. Nukul on armsad prillid ka ninal. 
Esialgu vähemalt tundus Itil nukust pigem ükskõik olevat. Ta tegeles terve hommiku peamiselt oma õhupalliga, silitas seda ja rääkis, kui armas see on. Kaur aga pani nukule nimeks Alicia ja hakkas talle tema esimest sonksi tegema.

Mul on südames suur õnn. Ma tunnen sügavat rahulolu terve oma eluga. Mul on armastav kaaslane, kelle kaissu saan hommikuti esimese asjana end kerida. Mul on kaks rõõmsat ja tervet lapsukest. Ma elan ilusas majas ja lähen hommikuti suure heameelega tööle. Ma loen palju ja käin kinos ja ärkan hommikuti tänutundega. Õhtuti on mul tavaline lause: "Oh kui hea, et saab magama minna!"

Milline imeline maailm.

Nüüd panen siin kohvikus oma läpaka ära ja kavatsen jutti läbi lugeda terve värske Ekspressi.

Rikkur ja rahaboss

Ma olen rahul ja õnnelik. Tööl on viimasel ajal palju muutusi olnud. Kõigepealt kolisime me uuele pinnale, kuna vanast töötoast kasvasime lihtsalt välja ega mahtunud sinna enam ära, olgugi et meid on ainult kolm. Firmal läheb väga hästi ja tellimusi tuleb sisse nagu Vändrast saelaudu.

Uus pind on hiigelsuur ja üleni valgust täis, mis ütleb mulle, et elu on nagu ratas. Alles olime meie eelmises kohas maa all, pisikeses korteris, kuhu peaaegu üldse loomulikku päikesevalgust ei ulatunud, ja nüüd oleme kolmandal korrusel avarates päikeselistes ruumides. Saame avada nii palju aknaid kui tahame, päikeselise ilmaga ei pea isegi lampe põlema panema, sest nii külluslikult valge on.

Uue aadressiga seoses sain aru, et nüüd vastavalt mu valikutele mu töölemineku aeg kas pikeneb märgatavalt või siis hoopis lüheneb võrreldes varasemaga. Eelmisesse töötuppa kesklinnas läksin ma uksest ukseni viiskümmend minutit. Sõitsin tavaliselt auto või rattaga bussipeatusesse Kiilis ja sealt bussiga kesklinna ja jala kohe kõrvale töötuppa. Ma kardan Tallinnas autoga sõita ja ausalt seesugune bussiga käimine oli nii keskkonna mõttes, närvide mõttes kui rahaliselt kõige mõistlikum. Bussi kuukaart oli ainult kolmkümmend eurot, mille eest ei saaks kesklinnas isegi parkida, rääkimata auto laadimise kulust.

Esimesed päevad uues kohas ma sõitsin bussiga nagu vanasti ja siis kesklinnast läksin trammi peale Koplisse, kus uus töökoht asub. Tegelikult käisin ma nii ÜHE päeva. Et mingit muutust sisse viia, peab vanamoodi jätkamise valu olema suurem kui muutuse sisseviimise valu. Ja see ühistranspordiga käimise valu oli korraga väga suur. Mul läks uksest ukseni nüüd tund ja kakskümmend minutit - üks ots. Päevas paneksin ma niimoodi kaks tundi ja nelikümmend minutit lihtsalt transpordi alla. Peale ühte päeva sain ma aru, et ei, niimoodi ma ei jätka. Ma olen oma hirmust üle ja vähemalt proovin üks päev üksi Tallinnas sõita. Üks ots autoga on hommikuti 33 minutit ja õhtupoolikul umbes nelikümmend, mis on lihtsalt super. Ma hoopis vähendaksin niimoodi oma transpordiaega võrreldes varasemaga!

Esimesel päeval olin ma ülipinges. Hommikune sõit oli kohe suht okei, sest hommikune linn on palju tühjem - ma sõidan välja päris vara, poole ja kolmveerand seitsme vahel. Tagasi sõites on linn täis, pluss ma sõidan teist marsruuti mööda. Mitmel päeval pöörasin ma kuskilt valesti ära, vaatamata sellele, et kasutasin rakendust Waze, mis mulle tee ette näitab. Õnneks see kohe ütleb mulle siis uue tee, kui kuskilt valesti ära pööranud olen. 

Esimesel õhtul oli mul jube pingepeavalu, nii kui sõit läbi, sest ma sõitsin täiesti krampis olles. Aga ma teadsin siiski kohe, et tagasi bussi peale ma ei lähe. Aeg on meie ainus taastumatu vara ning minu igapäevaselt võidetud tund on liiga magus, et sellest loobuda. 

Areng toimus juba loetud päevadega. Paari päeva pärast polnud ma enam krampis. Hommikuti hakkasin kuulama sõites raadiot, siis jätsin ära Waze'i juhised, sest tee on peas. Tagasi sõites kasutasin juhiseid veel mitu nädalat ja jätsin ära alles sel nädalal. Mu enesekindlus sõites on meeletult kasvanud ja üldse ma tunnetan suurt isiklikku arengut sõitmise alal.

Nüüd olen ma jõudnud seisu, kus hommikune sõit linna on üks mu lemmikhetki päevast. Mõni päev on paks udu, mõnikord näen päikesetõusu. Enamasti on tee küllalt vaikne ja hea on sõita, kuigi vahepeal šokeerin ma teisi juhte sellega, et sõidan piirkiirusega. Ma põhimõtteliselt keeldun kiirust ületamast, kuna õige kiirus on number üks asi, mis enda ja teise ohutuse jaoks ära teha saab. Ma võtaks linnas mitmeski kohas piirkiirust veel vähemaks, eriti tipptunni ajal. Vahepeal näen kiirustavaid ja teiste vahel süstivaid juhte. Omast käest kohe selge, et nad ei võida sellega midagi peale oma närvilisuse rahuldamise, sest kus me nendega peale möödasõitu jälle kohtume? Punase fooritule taga...

Aga eile käisin lapse haiguse tõttu laupäeval tööl. Ülemus tuli ka sinna ja ütles, et ma saan palka juurde, et see on väga ära teenitud ja kuna firmal läheb nii edukalt, siis ta tahab seda edu meiega jagada. Samuti saame me sellest aastast 400 eurot tervisetoetust, tulemas on kvartaalsed boonused ning minu tähtajaline tööleping muudetakse tähtajatuks. See oli nii suur hunnik positiivseid uudiseid, et minul oli eile küll lausa suurepärane päev. Lisaks rahasüstile on see ka vaimselt tore, teada, et sind hinnatakse. 

Ma ise olin plaaninud just suve hakul palka juurde küsida. Mõtlesin, et kui ema on pensionile läinud ja saab meid laste haigustega rohkem aidata, siis oleks mul alust palgatõusuks. Praegu on natuke piinlik olnud seda küsida, kui ma iga paari nädala jooksul pean laste (või enda) haiguste tõttu kas puuduma või oma vahetused teistel päevadel või õhtupoolikutel tegema. Aga ülemus ütles, et palgatõus on olnud juba ammu ära teenitud, mis näitab mulle, et küsida oleksin võinud vist varemgi. Hea õppetund.