Õudsed oksejutud

Käisin Minni juures Londonis ja see oli lihtsalt imeline. Terve pikk nädalavahetus täis ostlemist ja ringi kõndimist ja hüppamist ühelt punaselt bussilt teisele, alati ronides kohe ülemisele korrusele, et aknast välja uudistada. Mida kauem bussil sõita oli, seda rõõmsam ma olin. Me ei sõitnud nende päevade jooksul kordagi metrooga, sest meil ei olnud kuhugi kiiret. Läksime lihtsalt omas tempos ja jalutasime nii palju ringi. Õhtuti käisime pubides istumas ja jutustamas. Sain endale ka hiigelsuurest Waterstone'si raamatupoest paar uut raamatut ning üks neist, Lionel Shriveri üks uusimaid väljaandeid, on nii hea, et aina loen ja ahmin õhku.

Ja hulga teise ringi riietepoode sobrasime läbi ning sain päris hea saagi. Lastele võtsin raamatupoest ka kleepsuraamatuid ja ühe veega värvimise raamatu, kus veemarkeriga sudides värvilised pildid välja ilmuvad. See viimane on nii põnev, et lastega koos toimetades leian end lunimas, kas minu kord värvida ka juba käes on. "Ei," ütleb Kaur karmilt, "mina teen." 

Need paar päeva ringi jalutades selles hiigelsuures linnas, täiesti teistsuguses, hullumeelses energias kulusid mulle nii ära. Ma olin natukeseks täitsa teine inimene.

Hea, et me oma tulevikku ette ei näe, vaid kõik tuleb nii tükikaupa, nagu ta on määratud. Sain nautida oma elu ja olemist, teadmata, et tunnike pärast minu lennult koju jõudmist kostab ülevalt Kauri magamistoast oksendamist. See oksendamine tähendas praeguseks juba viie päeva pikkust kõhugrippi tervele perele ja see ei ole olnud lõbus. Ma olen kogu aeg koos lastega haige, lihtsalt kõik hakkab mulle ka külge, ja see reis oligi väikene oaas mu sellesügiseses haigeolemise kõrbes. Vedas sellega vähemalt. 

Esimesed paar haiguspäeva lihtsalt ootasin, millal jõuab kätte laste lõunauni, ja siis millal laste õhtuuni. Mingit jaksu polnud nendega midagi koos teha, sest nii minul kui mehel oli ka iiveldus ja nõrk olla. Kui pidime neid kuhugi tõstma, siis tekkis tunne, et pilt läheb tasku.

Tänane, reedehommik algas sellega, et mees läks pool kuus virgunud Itit võtma, ainult et Iti, vaeseke, oli terve voodi ja iseenda täis oksendanud. Iti karjus nagu ratta peal, kui issi teda duši all pesi. Ära kuivatatud, mähitud ja riietatud, selgus, et ta juuksed on ikka täiesti äkalõhnalised ja kogu protseduur kordus uuesti. Iti kriiskas nagu mardus. Võtsin märja lapse issilt vastu ja asetasin mähkimislauale, kus Iti korraga vaikis, naeratas mulle ja ütles unistavalt: "Dušš."

:D

Siis jalutas alla Kaur, kes ütles, et kõik on nii märg, kooris seljast märja pluusi ja KUIVA mähku ning teatas, et magas hästi ja tahab nüüd nii kaua telekat vaadata! Läksin ta voodi juurde kahjut takseerima ja avastasin, et veekindlad linad on veekindlad ainult alt, aga mitte näiteks külgedelt. Kuidagi oli laps ärkamise hetkel niimoodi pissinud, et mähku oli kuiv, aga lina, madrats selle all, voodi külg ja isegi voodikast pissised. Vandusin tulist kurja ja läksin Iti tuppa vaatama. Iti suure lapse voodi on meil kolmest küljest tekkidega ära vooderdatud, et ta end ära ei lööks. Kõik need voodiriided pluss jänku, mida on kokku umbes kaks masinatäit, olid pihta saanud. 

See oli üks kehvemaid asju, mida ma olen kell kuus hommikul oma elus teinud, kõike seda laga kokku koristada.

Aga vähemalt mees on juba elule ärganud ja mina ise tundsin ka nüüd reede õhtuks, et natuke isukest hakkab tagasi tulema. Palume taevaseid jõude, et see kõhugripp nüüd ometi möödas oleks! Mida te iganes ka elus teete, ärge saage endale külge kõhugrippi, sest see on kuradi õudne.

Veits naljakas külg selle juures on, et mul on nüüd veidi ärevus Kauri juures ja lähedal viibida, eriti kui ta köhatama juhtub. Paar korda on juhtunud, et ta enne köhib ja siis suure kaarega oksendab. Õhtuti ta palub, et ma ta kaissu võtaksin. Küsin, kas võin ta selja taga olla, mitte näo ees, sest reaalselt ma kardan, et mind täis oksendatakse. Ta lubab, aga keerab end alati ikkagi minu poole tagasi. Siis ta seal õhtul köhib, köhib, mina aga kargan iga köhatuse peale istuli, sest osa minust kardab paaniliselt, et ta oksendab mulle kohe näkku.

Parem karta kui kahetseda... Nii et õhtused kaisutused on praegu natuke lühemad kui tavaliselt. 

Nad ongi päriselt KOGU aeg haiged

Meie tutvusringkonnas, eriti just mehe omas, on palju väikeste lastega peresid ning aeg-ajalt kuskil kokkusaamisel hakkas kõrva, et keegi kurtis: laps alustas lasteaeda ja on lihtsalt kogu aeg haige. Mees tegi seda kuuldes klõnksti, aga minul oli tunne, et meil ei lähe üldse nii. Polnud mõtet ette karta. Kaur on eluaeg terve laps olnud. Haigestub harva ja paraneb kiiresti. 

Njah, ette karta tõesti polnud mõtet, sest see on objektiivselt öeldes täiesti kasutu ettevõtmine ja ajaraiskamine, aga... sel sügisel alustasid meie mõlemad lapsed lasteaias või lastehoius ning haiged on nad olnud kogu aeg sellest ajast saadik lakkamatult. See on hullem, kui ma oleksin osanud oodata ka oma kõige metsikumates unenägudes.

Kaur läks lasteaeda augusti lõpus. Esimese nohu sai ta juba esimese nädala lõpuks. Sellest paranes õnneks nädalavahetusega ning sai esmaspäeval uuesti minna. Aga siis hakkas järjest tulema. Järgmise nädala reedeks korjas ta endale külge mingi õudse viiruse, mille nime me ei tea, aga ta oli öösiti kõrges palavikus, karjus meie järgi, higistas meeletult ning suhu tekkis tal üksainus valutav vill. See oli minu esimene kogemus lapsega, kes oli pikalt haige, ja see ei meeldinud mulle üldse. Ilmselt sellepärast ma nii kaua siin blogis vaikne olingi, et pikalt ei tulnud isegi ette hetke, et oleks õhtul vaba aega. Said lapsed magama, siis oli vaid mõned hetked, et lõõgastuda, kui üks neist hakkas meid juba hüüdma. Ööd olid eriti rasked, sest Kaur oli jube kuri patsient. Kutsus öösel karjudes emmet enda juurde ja siis ei tahtnud midagi, mida ma pakkusin. Ei tahtnud juua, rohtu, vetsu, kaissu... Või kui kaissu tahtis, siis hakkas natukese aja pärast mu peale karjuma ja mind peksma. Ma polnud kunagi kedagi nii väikest ja kurja näinud. Vaata aina ette, et seal voodis mõne väikese käega vastu vahtimist ei saa. Mõne öö veetsime, kas mina või mees, Kauri voodi kõrval madratsil.

Ja kui ta tervenes, siis sai uuesti käia nädala, kui jälle reede hommikul nohuga ärkas. Me oleme hästi tublid olnud ja haigustunnustega last aeda ei saada, aga need päevad kahe haige lapsega kodus olid päris keerulised. Meeles oli veel mu ettekujutus, kuidas kaks last selleks ajaks juba mõlemad pikka või poolpikka päeva aias käivad ja mina veedan oma päevi puhates ning valmistun vaikselt tööle naasma. (Praegu ma lihtsalt ei tea, kuidas me mõlemad tööl hakkame käima, sest kuhu need lapsed siis haigena jäävad?) Tegelikult oli mul kaks haiget pisikest, me olime päevad läbi toas, kus ma juba ise kergelt hullun, sest mul on väljaskäimist väga vaja, ja pidevalt oli vaja neid omavahel lahutada.

Iti alustas kirjade järgi lastehoius septembri lõpuks, aga tegelikult on ta reaalsuses kohal käinud mõned üksikud päevad ja tema senine rekord on kaks tundi kohapeal ilma minuta. Täna püüame uut rekordit, kolm ja veerand tundi. Seda ma ka siin hommikul teetassi kõrval arvutis klõbistan: olen täitsa üksi kodus nagu metslane! Ja Kaur jääb üle aegade esimest korda lasteaeda lõunat magama. Vaatame, kuidas sellega siis läheb. Reede on käes, nii et ootan pärastlõunal koju nohust ja köhast last :D Võllanali, aga on 70% tõenäosust, et see nii läheb.

Praegu igatahes naudin oma hommikut väga. Rullisin elutoas mati lahti ja tegin virgutava seeria hommikujoogat. Lähen nüüd toimetama ja hommikuprogrammi kuulama.

Igatahes jah, esimene aasta lasteaias pole minu praeguse mulje kohaselt mitte lastehoiuteenuse saamine, vaid lapse immuunsuse harjutamine pärismaailmaga. Sa saad haiguste vastu võitlemise teenust, aga mitte seda teenust, et saaksid tööle minna, sellal kui lapsed kuskil aega viidavad.

Me pole absoluutselt erandid ka, sest Kauri rühmas on kirjas neliteist last ja kohal käib praegu keskmiselt viis. Kaks kolmandikku on igal ajahetkel haigusega maas ja siis vahepeal roteeruvad. Kauri rekord on reaalselt üks nädal ja kaks päeva aias (lühikesed, paaritunnised päevad) enne uut haigestumist. Ja südamerahuga võiks ta peale nohu-köha avastamist kohe järgmise nädala lõpuni puuduma panna, sest alla pooleteise nädala ta ei parane.

Loodame siis tervemat järgmist aastat :D Ma lähen nüüd naudin oma sulnist sügishommikut.

Väike moepreili

Meie Itibitibuu on rääkima hakanud. Panin ükspäev tähele, et ta kommenteerib peaaegu iga oma liigutust sõnaga, mis näitab, et ta sõnavara on üpris kenake. Mainib keegi sõna "õue", siis jookseb Iti välisukse juurde ja hakkab endale Kauri kingi jalga panema: "Õue! Kiikue!"

Istub ta maha või paneb nukku istuma, siis teatab alati: "Istu."

Tahab voodi peale hüppama ronida, seletab mulle juurde: "Hüppa."

Siinjuures on oluline ka osata itikeelt, sest ainult mina tean, et "ejj" tähendab "lill", "pa" tähendab pael ja "pall" tähendab "põlle". "Ka" on "kingad", mida ta ütleb päevas palju kordi, sest ta lemmiktegevusi on esikukapist kingi võtta ja jalga proovida. Kingad võivad olla minu, Kauri või lausa Iti enda omad: ta ei diskrimineeri. Võivad olla eri paaridest, aga huvitaval kombel peaaegu alati parema jala king ongi paremas jalas ja vasaku oma vasakus. Itil on kaasasündinud eneseehtimisvajadus, mida Kauril kunagi polnud. Iti alailma võtab pesurestilt kellegi pluusi ja sikutab selle endale kuidagimoodi selga või pähe, leiab kuskilt mõne mütsi ja tõmbab juustele, et tulla mulle uhkelt ütlema: "Ats!" Sugulased kingivad talle roosasid peapaelu ja neid meeldib Itile ka alati endale pähe tõmmata ning "pa" kommenteerida. 

Ühesõnaga ei leidu tegevust, mida see väike asjataja kuidagi kommenteerida ei oskaks. Räägib teine! Mu lemmiksõna temalt praegu on "mimmu", mis tähendab muumit.

Iti on imeliselt hea isuga, magab öösel kenasti, kuigi ärgata tahab iga hommik kella kuue paiku. Päeval magab ta ka kaks või kaks pool tundi ja on ärgates alati tõeline puhanud päikesekiir.

"Pimmi!" kuulutab Iti vaimustunult, kui talle magustoiduks kaks pirnitükki annan. Kugistab need alla, teatab: "Emme, kika!", ning kui lähen teda toolist ära tõstma, hõõrub oma väikeseid üleni rokaseid käsi teineteise vastu ja õpetab: "Pise, pise."

Iti on lihtsalt üleni üks hea energia kogum ja naerupall. Tal on viimasel ajal tekkinud komme pead sinu õlale pannes nunnutada. Tavaliselt peale sööki ning käte- ja näopesu ma tõstan ta enda süles peegli ette, kus me kontrollime üle, et peeglis on emme ja Iti ning Iti on näost täitsa puhas. Siis küsin, kas ta tahab nunnutada ka ja ta alati tahab. Paneb oma pea mulle õlale ja teeb mõtliku näo ning mina teen talle pai. Ma ei usu saatuse ettemääratust, vaid hoopis kõige juhuslikkust, aga sellistel hetkedel tekib vahel küll mõte, et kõik mu elus tüüris sinnapoole, et just see lapsuke saaks sündida. Just täpselt tema, nagu ainulaadselt oli võimalik vaid sellel millisekundil tal tekkida, sest hetk siia ja sinna ning tegu oleks juba täiesti teise inimesega.

Lasteaias eputamas

"Käisime lasteaias eputamas," rääkis Kaur eile. 

"Me käisime lasteaias õpetajatega tutvumas," parandasin. Oli eile selline pooletunnine sutsakas lasteaia rühmaruumis igale lapsele ette nähtud, et laps saaks õpetajatega tutvuda ja rühmaruumi näha, enne kui esmaspäeval lasteaiateekond päris lahti läheb.

Mul jäi eilsest käigust igatahes väga hea mulje. Helge isegi. Kõigepealt on tore näha, et Kaur tundub tõepoolest sotsiaalselt täitsa lasteaiavalmis. Astusime rühmaruumi, kus kolm õpetajat ees - ja Kaur sukeldus hetkegi kaotamata põrandale ning hakkas autodega mängima. Ta jõudis pool riiulit tühjaks kiskuda, ise vaimustunult hüüdes: "Oi, mis see on?" Mängis autodega, legolaual ning sõitis nukukäruga ringi. Iti, kelle ma ka kaasa olin võtnud, tundus samuti lasteaiateemat nautivat ja läks uudistas minikööki. Aga tema imbus ruttu minu sülle tagasi ja tahtis mängida pigem hästi minu ligidal.

Me õpetajatega käisime Kauri kohta täidetud ankeeti üle ja rääkisime Kaurist natuke lähemalt. Ta sai kiita ka, et räägib nii palju ja r-tähte ütleb väga selgelt. Nägin kõrvalt õpetajate positiivset muljet Kaurist ja mul tuli helge tunne sisse. Oli tunne, et vedas, laps saab heasse rühma ja heasse kohta. Et ta on seal hoitud.

Eks neil saab päriselus olema tegemist, Kauril on üht-teist õppida mänguasjade jagamise ja enda mitte kätega väljendamise poolest, aga mu lootus on, et ehk on ta lasteaias veidi vaoshoitum ja nii hullu ei pane kui kodus. Ikkagi võõrad tädid, neid peab ehk igaks juhuks kuulama.

Aga lasteaias vaatasime vannitoa ka üle ja Kaur otsustas selle sisse ka ristida ning kohe pissil ära käia. Asjatas ära, pesi armsalt madala kraanikausi juures ise käed ning õpetaja näitas talle ka nagisid, kuhu olid juba laste nimed kleebitud. Iga laps saab seal oma käteräti. Armas oli seal juba Kauri nime ees näha.

Kui meie pooltund läbi sai, läksime Kauri ja Itiga ka lasteaia õue uudistama. Seal oli üks teine, vanemate rühm parasjagu ees. Kaur liitus nendega hetkegi kaotamata. Kaks kaksikutest tüdrukut võtsid ta oma hoole alla ja vaidlesid veidi omavahel, kes saab titale puu otsast ploomi anda. Kaur võttis hoolikalt kõik vastu, mis talle pakuti.

Hommikul ärgates teatas Kaur esimese asjana: "Ma käisin eile lasteaias ja mul oli seal tore!"

Jäägugi nii...

Laulud suul

Istusin Iti voodi juures kušetil ja ootasin, et ta lõunaunele jääks. Iti lesis, keerutas end ringi ja laulis: "Oi-oi-oi, ai-ai-ai..." Kes meie repertuaari ei tea, võiks arvata, et Iti kurdab valu, aga tegelikult laulis ta hoopis "Rongisõidu" laulu. Tal teiste sõnade jaoks veel vanust napib, aga aietada ikka saab.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest rongist sai...

Nüüd kostis Iti poolt voodist vaikset jorinat: "Maie pai, Maie paiii..." Ta laulis nüüd "Kiisu läks kõndima" laulu, kus on rida:

Mütsi mul tegi siis Maieke pai, Maieke pai, Maieke pai.

Meil on suur lauluperekond. Mina ise olen eluaeg endamisi alati midagi ümisenud. Kui ma olen ärkvelolekus, siis ma suure osa ajast laulan mingit laulu tegevuste taustaks, ja see on lastele ka külge hakanud. Kauri repertuaar on juba üpris lai, tema laulab igapäevaselt segu vist kümne laulu meeldejäävamatest kohtadest. Kõik on lastelaulud ning enamasti läheb sõnade juures midagi naljakalt sassi, aga see teeb asja ainult armsamaks.

Täna hommikul, kui kööki korda tegin, nõudis Kaur endale ka käsna ja hakkas kraanikausi kõrvalt küürima. Ise ümises mõtlikult: "Roheline... on taeva värv."

"Sinine on ikka taeva värv," ütlesin ma kõrvalt.

"Ei, roheline."

Kauriga vaielda või vasikaga võidu joosta... Jäi nii, et nüüdsest on roheline taeva värv.

Ma olen armastatud

Panin Kauri õhtul magama ja sosistasin teda kaissu võttes: "Ma armastan sind."

"Ma olen armastatud," sosistas Kaur vastu. Tundub veidi keerukas lausekonstruktsioon, aga mul tuli meelde, et ütlen talle õhtuti tihtipeale ka niipidi: "Sa oled hoitud ja armastatud!" Nii et ta lihtsalt keeras selle mina-vormi.

Mul tuli kerge pisar silmi. Ma lähen endast tihtipeale kaugelt liiga kergesti välja ja meil on siin lastega vahel üks suur röökimine ja nutmine käimas, aga see...see üks lause, mille mu kaheaastane poiss ütles, näitas, et palju teeme õigesti ka.

See on see kõige suurem asi, mida ma tahtsin lastekasvatamisel saavutada: et lapsed tunneksid end hoituna, armastatuna ja turvaliselt. Ja see on nii kaunis lause, mida endale ise öelda saab. Mõelge, kui palju see endas kätkeb: ma olen armastatud.

Kirju kana

Käisime Kiili kohvikutepäeval. Mehe vanem poeg ja Kaur sõitsid ratastega ees, meie tulime itikäruga järgi. Võtsime ühes aias kirjut koera ja õunakooki. Lapsed ka tulid liivakastist uuesti välja, näpud õieli, kooki krabama.

"See on kirju koera kook," ütlesin õpetlikult, Iti magusat möksi endale suhu toppimas. "Auh-auh," tegi Iti, nagu iga kord, kui ta kuuleb sõna koer.

"Kirju kana," ütles Kaur.

"Ei, kirju koer."

"Kirju kana," vaidles Kaur. Kauriga vaielda ei ole mõtet, ta on selle meister ja tõesti võib musta valgeks rääkida. Jäi nii, et sööme kirjut kana. Alles pärast tuli meelde, et Kauri ühes enamloetumas lasteraamatus on lause: "Ainol oli koer, kass ja kirju kana." Kaur lihtsalt rääkis maailmast nii, nagu tema seda teab.

Mõmm-mõmm, uinub karujõmm

Kaurikesel viimasel ajal tihti poole lõunaune ajal tuleb nutuhoog peale, ta näeb vist halba und. Palav on ta toas ka, sest sinna paistab lõunapäike. Siis ta lesib seal voodis, pea higine, ja nutab.

"Kas ma tulen kaissu?" küsin ma.

"Jah," ütleb Kaur vaikselt ja ma ronin talle kaissu ning teen pai, kuni ta silmad sulgeb. Ma ei armasta teda iial nii palju, kui täpselt sellel hetkel. Ta on nii võimatult armas, silmad kinni, nuuksed veel vaibumas, hingetõmbed aina rahulikumad ja rahulikumad. Olen tema kõrval vaid minuti ja kõnnin siis välja, kuigi ta korraks veel nutta röögatab. See võib tunduda veidi südametu, aga suur kingitus lapsele on anda talle oskus ise uinuda ja vähemalt Kauri kõrval ma iial ei oota, kuni ta päris uinub, et siis välja hiilida. Ta peab ise magama jääma, võtku see kasvõi tund aega ja neli korda vannitoa vahet jooksmist "Potileee!" hüüete saatel.

(Iti juures me ootame, aga ei uinuta teda, vaid lihtsalt oleme samas toas (labaselt öeldes ma passin telefonis), sest ta üksi ja ärkvel olles võib voodist välja ronima hakata ja maha kukkuda. Ta sai hiljuti endale suure tüdruku voodi, suure, valge ja jänkukõrvadega.)

Kauri õhtul magama panemine on kujunenud suureks ja pikaks rituaaliks. Tavaliselt mina panen magama Kauri ja issi Iti. Enam pole nii, et kõnni lihtsalt toast välja ja laps uinub. See on seotud lihtsalt arenguga, et Kaur nüüd tahab ja oskab lõputult juttu ajada. Ta oskab nüüd käia potil ja tahab seda õhtu jooksul mitmeid kordi ka teha. Ta tahab kuulata unejuttu ja rääkida oma päevast. Ja kui õuest on kuulda naabrilaste hääli või, veel hullem, traktorit või kombaini, ronib Kaur pikemata oma voodist välja, võtab karu kaasa ja läheb aknalauale maailma uurima. Vahetevahel ma õhtul toimetan terrassil ja heidan pilgu üles Kauri akna poole ning mõnikord ta vaatab mulle sealt akna pealt vastu, kuigi peaks ammu voodis lesima. Ükskord ta vaatas mind natuke ja siis vaikselt libises kardina taha tagasi ning läks voodisse, nagu Homer Simpson kuulsas meemis tagasi heki sisse libises.

Aga need õhtused jutuajamised on mulle armsad. Kõigepealt loeme peale vanni unejutu. Praegu on unejuturaamatuks Karu-aabits, kust Kaur ise valib lühikesi jutte mulle lugemiseks. Esimene peab alati olema lugu konna-Lonnist (või konna-Lollist, nagu Kaur kogemata ütles ükskord) ja järgmiseks leiab Kaur üles lehekülje nelikümmend, kus peal on väikses kirjas ka tema nimi. Ta otsib selle üles ja osutab näpuga: "Minu nimi!"

Kui lood loetud, läheb ta pikali ja mina võtan ta kaissu ning palun tal rääkida, mis ta täna tegi.

"Käisin issiga peol," ütleb Kaur silmade särades.

"See oli kaks kuud tagasi, mitte täna," tuletan talle meelde. Juunikuus võttis mees Kauri ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa ning ma ei tea, mis meeletu pidu see olema pidi, aga Kaurile jättis see kustumatu mälestuse, vähe läheb mööda õhtuid, kui ta seda ei meenuta.

Kui me sel päeval poes käisime, siis nimetab Kaur oma päeva lemmikosaks seda, et sai ise poes maksta. Ta maksab nüüd iga kord ise, kaardiga teeb piiks ja tänab kohe seejärel viisakalt poemüüjat.

Siis tavaliselt Kaur ütleb, et mul on ilusad kulmud, ja silitab neid sõrmega.

Kui jutud on aetud ja ma tahan toast lahkuda, teatab Kaur sosinaga, et tema tahab potile. "No käime, aga palun tee nii, et see oleks üks ja ainus kord."

Poti peal küsin, et noh, kas teed midagi.

"Ma luiskan," ütleb Kaur vaikselt ja naeratab üle näo. Ma ei tea, kas ta teab sõna "luiskan" mõtet, sest tavaliselt ta ikka midagi teeb seal potil, aga samas ta ka luiskab tihtipeale, et saada potile. Kes ikka vajaks neli korda enne magamajäämist WCs käimist?

Kaur tagasi voodisse saadud, tahan talle tekki peale panna, aga ta karjatab: "Ei! Ise!" ja veedab minuti, tõmmates endale jalaga! tekki peale.

"Emme, ma olen sündinud," ütleb ta siis ja viibutab näpuga kollaaži poole oma seinal, kus on kolmteist pilti Kaurist, alates tema sündimise päevast kuni aastaseks saamiseni. 

"Oled küll sündinud." Teen Kaurile ja kaisukarule musi, sulgen ukse enda järel ja ruttan alla. Veel ainult paar korda Kauri karjatuste järel üles joosta ja ma olen vaba!

Okei, see protsess on pikk, aga armas ikka ka.

Anna käpad ka

Kaur mängib klotsidega ja laulab: "Mina olen Ott ja sina oled Ott, kahekesi astuvad Ott ja Kaur!" Viimast rida kordab ta neliteist korda, enne kui uuesti otsast peale hakkab. Ta üldse laulab viimasel ajal kogu aeg: mängides, tõuksiga sõites või riietudes. Lauludeks on vana aja eesti klassikud, mida me autosõitude juures taustaks oleme hakanud laskma. Megaarmas on, et lapsed kuulavad neidsamu laule, mida meiegi väiksena, ja laulavad kaasagi.

Ükspäev sõitis Kaur tõuksiga, meie Itiga käruga järel, ja üürgas kõigest kõrist: "Kopp, kopp, lahti tee, metsas kuri jahimees, jänes, tuppa tule sa, anna käpad kaaaaaa!" Selle juures jõudsime ümber nurga ja avastasime seal taga seisnud mehe, kes endamisi muheles.

Teine kord sõitis Kaur meie ees ja üks vastu tulnud vanem naine küsis mult: "See on teil tõeline jutupaunik, on ju?" Lihtsalt vastu tulnud inimene saab ka aru... Kaur on üks nendest lastest, kes suvalisele inimesele mänguväljakul hakkab rääkima, mis ta täna tegi ja mis ta eile tegi ja kus ta eelmisel nädalal käis.

Iti ka joriseb natuke lauludele kaasa. "Kopp-kopp" oskab temagi öelda ning üht-teist veel. Eile ütles ta näiteks hästi selgelt "kajakad", viidates põllule meie aia taga, mis praegu kajakatest valge. Iti oskab ka paljude asjade peale raputada pead ja öelda selgelt: "Ei!", Kauriga mänguasjade pärast jageledes on välja tulnud ka: "Minu oma!" ja "Ei tule!"

Mis su nimi on?

Kaur on esimene, kes mänguväljakul teisi mängima kutsub. Tarvitseb kellelgi meie kodumänguväljakule vaid läheneda, kui Kaur liivakastis ämbri käest pillab ja elevusega hüüab: "Kas sa tuled mängima?"

Eile tuli sinna üks Iti-vanune tüdruk. Iti ise ehmus (tal on praegu võõristamise faas) ja läks minu selja taha peitu, Kaur aga läks tüdruku juurde ja võttis ta oma hoole alla. "Laps, tule liivakasti mängima! Tule, tule-tule." Ta võttis isegi tüdruku käest ja juhtis ta liivakastini. Pärast viis ta tüdruku kriitidega joonistama ja ulatas talle isegi kriidi ise kätte: "Palun!"

Selle kõige juures ei oska Kaur end aga tutvustada. Kui keegi ta nime küsib, läheb ta lukku ja suure kõhklemise peale ütleb, et tema on poiss. Talle meeldib kõigi ettejuhtuvate täiskasvanutega lobiseda. Läks aga ükspäev kiikuma ja jutustas seal lähedal seisvale teisele emale, et tema on Poiss ja on viieaastane.

"Kaur, sa oled kaheaastane," ütlesin ma. Ta rääkis viiest aastast vist selle pärast, et teab, viie aasta pärast läheb ta kooli. Siis jutustas Kaur tädile midagi lasteaiast.

"Aa, sa käid lasteaias?" küsis tädi.

"Ei, lasteaias ta ka ei käi," ütlesin mina kõrvalt ja hakkasin kihistama. Ta lihtsalt väga tahab juba minna...

Kodus hakkasin Kauri treenima, et ta ikka oma nime teistele öelda mõistaks.

"Nii, mina olen teine laps ja küsin sult: "Mis su nimi on?" Mis sa siis vastad? Minu nimi on...."

"Poiss!" aitas Iti kõrvalt. Iti arvab muuseas, et tema ka on poiss. Kui talt küsida: "Iti, kas sa oled tüdruk?", siis teatab ta: "Ei, poiss!"

*

Eile mängisid nad taas liivakastis ja ma kuulsin, kuidas Kaur omaette harjutas: "Minu nimi on... Kaur." Juhhuu! Siis tulid kaks vanemat last ja Kaur hakkas vanema vene tüdrukuga mängima. Mänguhoos teatas ta ise: "Laps, mina olen Kaur." Vene tüdruk ei teinud sellest välja, sest ta polnud küsinud, aga mul oli Kauri üle hea meel. Üks eluoskus jälle juures!