Lasteaias eputamas

"Käisime lasteaias eputamas," rääkis Kaur eile. 

"Me käisime lasteaias õpetajatega tutvumas," parandasin. Oli eile selline pooletunnine sutsakas lasteaia rühmaruumis igale lapsele ette nähtud, et laps saaks õpetajatega tutvuda ja rühmaruumi näha, enne kui esmaspäeval lasteaiateekond päris lahti läheb.

Mul jäi eilsest käigust igatahes väga hea mulje. Helge isegi. Kõigepealt on tore näha, et Kaur tundub tõepoolest sotsiaalselt täitsa lasteaiavalmis. Astusime rühmaruumi, kus kolm õpetajat ees - ja Kaur sukeldus hetkegi kaotamata põrandale ning hakkas autodega mängima. Ta jõudis pool riiulit tühjaks kiskuda, ise vaimustunult hüüdes: "Oi, mis see on?" Mängis autodega, legolaual ning sõitis nukukäruga ringi. Iti, kelle ma ka kaasa olin võtnud, tundus samuti lasteaiateemat nautivat ja läks uudistas minikööki. Aga tema imbus ruttu minu sülle tagasi ja tahtis mängida pigem hästi minu ligidal.

Me õpetajatega käisime Kauri kohta täidetud ankeeti üle ja rääkisime Kaurist natuke lähemalt. Ta sai kiita ka, et räägib nii palju ja r-tähte ütleb väga selgelt. Nägin kõrvalt õpetajate positiivset muljet Kaurist ja mul tuli helge tunne sisse. Oli tunne, et vedas, laps saab heasse rühma ja heasse kohta. Et ta on seal hoitud.

Eks neil saab päriselus olema tegemist, Kauril on üht-teist õppida mänguasjade jagamise ja enda mitte kätega väljendamise poolest, aga mu lootus on, et ehk on ta lasteaias veidi vaoshoitum ja nii hullu ei pane kui kodus. Ikkagi võõrad tädid, neid peab ehk igaks juhuks kuulama.

Aga lasteaias vaatasime vannitoa ka üle ja Kaur otsustas selle sisse ka ristida ning kohe pissil ära käia. Asjatas ära, pesi armsalt madala kraanikausi juures ise käed ning õpetaja näitas talle ka nagisid, kuhu olid juba laste nimed kleebitud. Iga laps saab seal oma käteräti. Armas oli seal juba Kauri nime ees näha.

Kui meie pooltund läbi sai, läksime Kauri ja Itiga ka lasteaia õue uudistama. Seal oli üks teine, vanemate rühm parasjagu ees. Kaur liitus nendega hetkegi kaotamata. Kaks kaksikutest tüdrukut võtsid ta oma hoole alla ja vaidlesid veidi omavahel, kes saab titale puu otsast ploomi anda. Kaur võttis hoolikalt kõik vastu, mis talle pakuti.

Hommikul ärgates teatas Kaur esimese asjana: "Ma käisin eile lasteaias ja mul oli seal tore!"

Jäägugi nii...

Laulud suul

Istusin Iti voodi juures kušetil ja ootasin, et ta lõunaunele jääks. Iti lesis, keerutas end ringi ja laulis: "Oi-oi-oi, ai-ai-ai..." Kes meie repertuaari ei tea, võiks arvata, et Iti kurdab valu, aga tegelikult laulis ta hoopis "Rongisõidu" laulu. Tal teiste sõnade jaoks veel vanust napib, aga aietada ikka saab.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest rongist sai...

Nüüd kostis Iti poolt voodist vaikset jorinat: "Maie pai, Maie paiii..." Ta laulis nüüd "Kiisu läks kõndima" laulu, kus on rida:

Mütsi mul tegi siis Maieke pai, Maieke pai, Maieke pai.

Meil on suur lauluperekond. Mina ise olen eluaeg endamisi alati midagi ümisenud. Kui ma olen ärkvelolekus, siis ma suure osa ajast laulan mingit laulu tegevuste taustaks, ja see on lastele ka külge hakanud. Kauri repertuaar on juba üpris lai, tema laulab igapäevaselt segu vist kümne laulu meeldejäävamatest kohtadest. Kõik on lastelaulud ning enamasti läheb sõnade juures midagi naljakalt sassi, aga see teeb asja ainult armsamaks.

Täna hommikul, kui kööki korda tegin, nõudis Kaur endale ka käsna ja hakkas kraanikausi kõrvalt küürima. Ise ümises mõtlikult: "Roheline... on taeva värv."

"Sinine on ikka taeva värv," ütlesin ma kõrvalt.

"Ei, roheline."

Kauriga vaielda või vasikaga võidu joosta... Jäi nii, et nüüdsest on roheline taeva värv.

Ma olen armastatud

Panin Kauri õhtul magama ja sosistasin teda kaissu võttes: "Ma armastan sind."

"Ma olen armastatud," sosistas Kaur vastu. Tundub veidi keerukas lausekonstruktsioon, aga mul tuli meelde, et ütlen talle õhtuti tihtipeale ka niipidi: "Sa oled hoitud ja armastatud!" Nii et ta lihtsalt keeras selle mina-vormi.

Mul tuli kerge pisar silmi. Ma lähen endast tihtipeale kaugelt liiga kergesti välja ja meil on siin lastega vahel üks suur röökimine ja nutmine käimas, aga see...see üks lause, mille mu kaheaastane poiss ütles, näitas, et palju teeme õigesti ka.

See on see kõige suurem asi, mida ma tahtsin lastekasvatamisel saavutada: et lapsed tunneksid end hoituna, armastatuna ja turvaliselt. Ja see on nii kaunis lause, mida endale ise öelda saab. Mõelge, kui palju see endas kätkeb: ma olen armastatud.

Kirju kana

Käisime Kiili kohvikutepäeval. Mehe vanem poeg ja Kaur sõitsid ratastega ees, meie tulime itikäruga järgi. Võtsime ühes aias kirjut koera ja õunakooki. Lapsed ka tulid liivakastist uuesti välja, näpud õieli, kooki krabama.

"See on kirju koera kook," ütlesin õpetlikult, Iti magusat möksi endale suhu toppimas. "Auh-auh," tegi Iti, nagu iga kord, kui ta kuuleb sõna koer.

"Kirju kana," ütles Kaur.

"Ei, kirju koer."

"Kirju kana," vaidles Kaur. Kauriga vaielda ei ole mõtet, ta on selle meister ja tõesti võib musta valgeks rääkida. Jäi nii, et sööme kirjut kana. Alles pärast tuli meelde, et Kauri ühes enamloetumas lasteraamatus on lause: "Ainol oli koer, kass ja kirju kana." Kaur lihtsalt rääkis maailmast nii, nagu tema seda teab.

Mõmm-mõmm, uinub karujõmm

Kaurikesel viimasel ajal tihti poole lõunaune ajal tuleb nutuhoog peale, ta näeb vist halba und. Palav on ta toas ka, sest sinna paistab lõunapäike. Siis ta lesib seal voodis, pea higine, ja nutab.

"Kas ma tulen kaissu?" küsin ma.

"Jah," ütleb Kaur vaikselt ja ma ronin talle kaissu ning teen pai, kuni ta silmad sulgeb. Ma ei armasta teda iial nii palju, kui täpselt sellel hetkel. Ta on nii võimatult armas, silmad kinni, nuuksed veel vaibumas, hingetõmbed aina rahulikumad ja rahulikumad. Olen tema kõrval vaid minuti ja kõnnin siis välja, kuigi ta korraks veel nutta röögatab. See võib tunduda veidi südametu, aga suur kingitus lapsele on anda talle oskus ise uinuda ja vähemalt Kauri kõrval ma iial ei oota, kuni ta päris uinub, et siis välja hiilida. Ta peab ise magama jääma, võtku see kasvõi tund aega ja neli korda vannitoa vahet jooksmist "Potileee!" hüüete saatel.

(Iti juures me ootame, aga ei uinuta teda, vaid lihtsalt oleme samas toas (labaselt öeldes ma passin telefonis), sest ta üksi ja ärkvel olles võib voodist välja ronima hakata ja maha kukkuda. Ta sai hiljuti endale suure tüdruku voodi, suure, valge ja jänkukõrvadega.)

Kauri õhtul magama panemine on kujunenud suureks ja pikaks rituaaliks. Tavaliselt mina panen magama Kauri ja issi Iti. Enam pole nii, et kõnni lihtsalt toast välja ja laps uinub. See on seotud lihtsalt arenguga, et Kaur nüüd tahab ja oskab lõputult juttu ajada. Ta oskab nüüd käia potil ja tahab seda õhtu jooksul mitmeid kordi ka teha. Ta tahab kuulata unejuttu ja rääkida oma päevast. Ja kui õuest on kuulda naabrilaste hääli või, veel hullem, traktorit või kombaini, ronib Kaur pikemata oma voodist välja, võtab karu kaasa ja läheb aknalauale maailma uurima. Vahetevahel ma õhtul toimetan terrassil ja heidan pilgu üles Kauri akna poole ning mõnikord ta vaatab mulle sealt akna pealt vastu, kuigi peaks ammu voodis lesima. Ükskord ta vaatas mind natuke ja siis vaikselt libises kardina taha tagasi ning läks voodisse, nagu Homer Simpson kuulsas meemis tagasi heki sisse libises.

Aga need õhtused jutuajamised on mulle armsad. Kõigepealt loeme peale vanni unejutu. Praegu on unejuturaamatuks Karu-aabits, kust Kaur ise valib lühikesi jutte mulle lugemiseks. Esimene peab alati olema lugu konna-Lonnist (või konna-Lollist, nagu Kaur kogemata ütles ükskord) ja järgmiseks leiab Kaur üles lehekülje nelikümmend, kus peal on väikses kirjas ka tema nimi. Ta otsib selle üles ja osutab näpuga: "Minu nimi!"

Kui lood loetud, läheb ta pikali ja mina võtan ta kaissu ning palun tal rääkida, mis ta täna tegi.

"Käisin issiga peol," ütleb Kaur silmade särades.

"See oli kaks kuud tagasi, mitte täna," tuletan talle meelde. Juunikuus võttis mees Kauri ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa ning ma ei tea, mis meeletu pidu see olema pidi, aga Kaurile jättis see kustumatu mälestuse, vähe läheb mööda õhtuid, kui ta seda ei meenuta.

Kui me sel päeval poes käisime, siis nimetab Kaur oma päeva lemmikosaks seda, et sai ise poes maksta. Ta maksab nüüd iga kord ise, kaardiga teeb piiks ja tänab kohe seejärel viisakalt poemüüjat.

Siis tavaliselt Kaur ütleb, et mul on ilusad kulmud, ja silitab neid sõrmega.

Kui jutud on aetud ja ma tahan toast lahkuda, teatab Kaur sosinaga, et tema tahab potile. "No käime, aga palun tee nii, et see oleks üks ja ainus kord."

Poti peal küsin, et noh, kas teed midagi.

"Ma luiskan," ütleb Kaur vaikselt ja naeratab üle näo. Ma ei tea, kas ta teab sõna "luiskan" mõtet, sest tavaliselt ta ikka midagi teeb seal potil, aga samas ta ka luiskab tihtipeale, et saada potile. Kes ikka vajaks neli korda enne magamajäämist WCs käimist?

Kaur tagasi voodisse saadud, tahan talle tekki peale panna, aga ta karjatab: "Ei! Ise!" ja veedab minuti, tõmmates endale jalaga! tekki peale.

"Emme, ma olen sündinud," ütleb ta siis ja viibutab näpuga kollaaži poole oma seinal, kus on kolmteist pilti Kaurist, alates tema sündimise päevast kuni aastaseks saamiseni. 

"Oled küll sündinud." Teen Kaurile ja kaisukarule musi, sulgen ukse enda järel ja ruttan alla. Veel ainult paar korda Kauri karjatuste järel üles joosta ja ma olen vaba!

Okei, see protsess on pikk, aga armas ikka ka.

Anna käpad ka

Kaur mängib klotsidega ja laulab: "Mina olen Ott ja sina oled Ott, kahekesi astuvad Ott ja Kaur!" Viimast rida kordab ta neliteist korda, enne kui uuesti otsast peale hakkab. Ta üldse laulab viimasel ajal kogu aeg: mängides, tõuksiga sõites või riietudes. Lauludeks on vana aja eesti klassikud, mida me autosõitude juures taustaks oleme hakanud laskma. Megaarmas on, et lapsed kuulavad neidsamu laule, mida meiegi väiksena, ja laulavad kaasagi.

Ükspäev sõitis Kaur tõuksiga, meie Itiga käruga järel, ja üürgas kõigest kõrist: "Kopp, kopp, lahti tee, metsas kuri jahimees, jänes, tuppa tule sa, anna käpad kaaaaaa!" Selle juures jõudsime ümber nurga ja avastasime seal taga seisnud mehe, kes endamisi muheles.

Teine kord sõitis Kaur meie ees ja üks vastu tulnud vanem naine küsis mult: "See on teil tõeline jutupaunik, on ju?" Lihtsalt vastu tulnud inimene saab ka aru... Kaur on üks nendest lastest, kes suvalisele inimesele mänguväljakul hakkab rääkima, mis ta täna tegi ja mis ta eile tegi ja kus ta eelmisel nädalal käis.

Iti ka joriseb natuke lauludele kaasa. "Kopp-kopp" oskab temagi öelda ning üht-teist veel. Eile ütles ta näiteks hästi selgelt "kajakad", viidates põllule meie aia taga, mis praegu kajakatest valge. Iti oskab ka paljude asjade peale raputada pead ja öelda selgelt: "Ei!", Kauriga mänguasjade pärast jageledes on välja tulnud ka: "Minu oma!" ja "Ei tule!"

Mis su nimi on?

Kaur on esimene, kes mänguväljakul teisi mängima kutsub. Tarvitseb kellelgi meie kodumänguväljakule vaid läheneda, kui Kaur liivakastis ämbri käest pillab ja elevusega hüüab: "Kas sa tuled mängima?"

Eile tuli sinna üks Iti-vanune tüdruk. Iti ise ehmus (tal on praegu võõristamise faas) ja läks minu selja taha peitu, Kaur aga läks tüdruku juurde ja võttis ta oma hoole alla. "Laps, tule liivakasti mängima! Tule, tule-tule." Ta võttis isegi tüdruku käest ja juhtis ta liivakastini. Pärast viis ta tüdruku kriitidega joonistama ja ulatas talle isegi kriidi ise kätte: "Palun!"

Selle kõige juures ei oska Kaur end aga tutvustada. Kui keegi ta nime küsib, läheb ta lukku ja suure kõhklemise peale ütleb, et tema on poiss. Talle meeldib kõigi ettejuhtuvate täiskasvanutega lobiseda. Läks aga ükspäev kiikuma ja jutustas seal lähedal seisvale teisele emale, et tema on Poiss ja on viieaastane.

"Kaur, sa oled kaheaastane," ütlesin ma. Ta rääkis viiest aastast vist selle pärast, et teab, viie aasta pärast läheb ta kooli. Siis jutustas Kaur tädile midagi lasteaiast.

"Aa, sa käid lasteaias?" küsis tädi.

"Ei, lasteaias ta ka ei käi," ütlesin mina kõrvalt ja hakkasin kihistama. Ta lihtsalt väga tahab juba minna...

Kodus hakkasin Kauri treenima, et ta ikka oma nime teistele öelda mõistaks.

"Nii, mina olen teine laps ja küsin sult: "Mis su nimi on?" Mis sa siis vastad? Minu nimi on...."

"Poiss!" aitas Iti kõrvalt. Iti arvab muuseas, et tema ka on poiss. Kui talt küsida: "Iti, kas sa oled tüdruk?", siis teatab ta: "Ei, poiss!"

*

Eile mängisid nad taas liivakastis ja ma kuulsin, kuidas Kaur omaette harjutas: "Minu nimi on... Kaur." Juhhuu! Siis tulid kaks vanemat last ja Kaur hakkas vanema vene tüdrukuga mängima. Mänguhoos teatas ta ise: "Laps, mina olen Kaur." Vene tüdruk ei teinud sellest välja, sest ta polnud küsinud, aga mul oli Kauri üle hea meel. Üks eluoskus jälle juures!

Keegi peab ju korda hoidma

Kaur on suureks noomijaks sirgunud. Ei tea, kas ma keelan oma last liiga palju, et ta on eeskuju võtnud ja viimasel ajal aina tõreleb minuga :D

Ajan mina kodujuustu köögipõrandale, kui ilmub Kaur ja teatab: "Emme, ei tohi nii teha!"

Kõnnin mina festivalil muru peal, kui Kaur ütleb: "Emme, kõnni kõnniteel!"

Rääkimata naljakamatest kurtmistest, nagu: "Eii, lase Itit hammustada!", kui ma Iti ta haardeulatusest välja sikutan.

Vahetan mina lastel peale basseinis suplemist riideid, endal veel bikiinid seljas, millest põrandale tilgub, on kohe Kaur juures tõrelemas. Ta vist vaatas, et ma pissin põrandale...

Vahepeal on Kauri märkused küll ka lihtsalt hoolitsevat tooni. Sõin hommikusöögi lõpetuseks mureleid, kui ta laua peale ronis ja mult küsis: "Kas sa sööd?"

"Jaa, ma söön mureleid."

"Vaata, et kivi ei hammusta," ütles Kaur ja ronis uuesti maha.

Lasteaed ootab

Sööme õhtust, kui Kaur korraga teatab: "Tahan endale sõpru." Vahetame mehega pilgu, sest see lause on nii ebatavaline tal lampi öelda. Kas ta üldse teab, mis on sõber?

"Koolist saab sõpru," räägib Kaur nüüd ühtelugu. "Lasteaiast saan ka."

See paneb mind mõtlema, et enam iialgi ei tule maailmas ühtegi perioodi, kus ma oleks kellelegi nii oluline kui praegu Itile ja Kaurile. Kus ma oleks kellegi terve maailm. Nad on mõlemad praegu nii minu omad. Mina organiseerin neile tegevuse, minu väljendid kõlavad Kauri suust mulle tagasi... Ja augusti lõpust alustab Kaur lasteaeda ning septembris läheb Iti hoidu ja siis on nende maailm juba hoopis teine, hoopis avaram. Siis ma olen lihtsalt osa nende maailmast, aga enam mitte kõik.

Kaur väga tahab juba lasteaeda minna ja ma juba näen ette, et tal ei tule harjutamisega ka probleemi, ta lihtsalt läheb ega vaata tagasi ka. Aga Iti on ikka veel tilluke, ta pole isegi poolteist, kui hoidu läheb... Kuidagi ei tahaks teda veel ära anda ega tööle minna.

Kuigi vaimselt mulle ilmselt on hea jälle inimeste keskele saada ja töömaailma sukelduda, siis oma tillukesest tüdrukust hakkab küll kahju olema iga päev lahkuda. Ta on ju alles nii väike ega õieti räägigi veel, kuidas ta mulle isegi teada saaks anda, kui keegi talle liiga teeks?

Kahe maailma piiril

Iti moodustab veel pisikesi lausekesi nagu "issi läks" ja "tädi kõnnib". Kaurile paistab ta aga lastekeeles rääkivat veel palju enamgi. Arutasime just mehega, kas Kaur on praegu mingis maagilises maailmas, kahe keelemaailma piiril, kus ta saab juba aru kõigest, mida meie räägime, aga ka sellest, mida räägib Iti oma lapsekeeles. 

Esialgu tundub, et Iti on suur troll ja ähvardab ning norib Kauri.

"Ka," ütleb Iti ühtelugu Kaurile. "Ka!" 

Kaur läheb endast välja ja hüüab: "Ei! See on minu oma... söök!" Või siis minu oma... tool või minu oma ükskõik mis asi. Mis iganes Kauril parasjagu käsil on, nii kui Iti ütleb ka!, siis läheb Kaur närvi ja kuulutab eiiiii, see on minu oma. Iti naeratab leebelt ja ütleb edasi, et ka ja ka, mispeale Kauri hääletoon aina tõuseb. Ükskord sõitsime autos vist kümme minutit nii, et Iti, naeratus näol, aina õrritas ja ütles ka ja ka, ning Kaur üürgas: "Eiii! See on minu oma raamat! Ei paku sulle."

Olen aina püüdnud Kaurile seletada, et Iti ei taha su tooli, tal on oma tool, või ei taha su sööki, tal on ju oma söök ees. Aga sellest pole mõhkugi kasu, reaktsioon on sama häälitsuse peale kogu aeg sama, nii et tundub vägisi, nagu... Iti provotseerikski Kauri oma keeles ning meie ei saa sellest lihtsalt aru.

Iti on muidu sellist tüüpi küll, et õrritab ja ajab venda närvi ning ise itsitab. Ta on Kaurilt umbes neliteist tuhat korda hammustada saanud, aga see ei takista teda ise oma sõrmi venna suhu toppima minemast.

Vahepeal siis loobusin Kaurile seletamast, et Iti ei taha ta asju, vaid püüdsin ta tundeid peegeldada: "Sa lähed närvi, sest sa ei taha Itile oma raamatut anda. Sa tahad rahulikult sirvida."

Kaur jäi vait ja kuulas mind mõtlikult. Talle peegeldamine sobib väga ning ta jääb siis tihti vaikseks. Ta ju alles õpib tunnete nimetusi. Olen paar korda nii uhke olnud, kui Kaur ise juba Itile seletada oskab, näiteks poti peal: "Ei, Iti, (ei) torgi mind! Rahulikult istuda." Või kui Kaur oskab mulle seletada, et vihastas klotsi peale.

Täna autos istudes, kui Iti jälle ka seletas ja laialt naeratas, et venna karjuma hakkas, küsisin Kaurilt: "Millest Iti sulle räägib?"

"Toolist," ütles Kaur ja patsutas ägedalt oma turvatooli. "Iti räägib minu toolist."

"Ka," ütles Iti kõrvalt ja vehkis käega.

"Eeeiii! See on minu oma tool!"